Tammsaare on korraga kraavihall ja kraav. Pikk ja sügav kraav keset Eesti lugu. Me kõik teame ja tunneme seda kraavi, aga vahel tundub ta nii lai ja sügav, et mitte ei julge üle hüpata. Seepärast toobki Paide teater Vargamäe muuseumis publiku ette lavastuse "Kuidas kaevata kraavi?". Pärast sellel motivatsioonikoolitusel osalemist on igast kraavist üle kargamine kukepea!
Kuidas kaevata kraavi?
"Tõtt öelda, Vargamäe Eesperet ostes polnudki Andres tema tõelise väärtusega arvestanud, vaid ta oli aina mõelnud, mis temast võiks teha, mis väärtuse sellele maale tööga võiks anda. Sellepärast ei teinud noor peremees tänasel ülevaatelgi muud, kui aina kavatses ja plaanitses, püüdes ette aimata, milliseks muutub maapind ja milliseks kasenäss, männijäss ja kuusekönn, kui kraave on kaevatud nii- ja niipalju ning selles ja selles sihis."
Andres kaevas kraavi enda ja Pearu vahele. Indrek kaevas kraavi enda ja Jumala vahele. Jürka kaevas Antsu kraavid. Katku Villu kiskus elu kraavi. Juudit raius Olovernese kaela sisse kraavi. Ja 30. jaanuaril 1938. aastal, Tammsaare 60. sünnipäeval, kogunes Albu vallavolikogu ja otsustas "Tõe ja õiguse" eeskuju järgides käsile võtta Jägala jõe süvendamise ja kaevata KRAAVI.
Lavastaja Jan Teevet. Laval Kirill Havanski, Johannes Richard Sepping, Joosep Uus. Produtsent Harri Ausmaa.
Esietendus: 6. mai 2019.
„Ta võttis isa uuesti maast sülle ja hakkas minema ning nüüd ei pöördunud ta enam tagasi. Aga äkki tundis ta, et surnult oli isa palju raskem kanda kui elavalt. Surnud on üldse raskemad kui elavad, mõtles Indrek.“
"Tõde ja õigus" V
Muuseumi aastanäitus avab „Tõe ja õiguse“ tegelaste surma elulist poolt – mis on mahajääjate jaoks oluline, millele mõeldakse elu lõppedes, milline elu on eelnenud surmale ja mis järgneb surmale. Ülevaate saab kaduvast kombestikust ning Tammsaare enda viimasest päevast ja viimsetunni saabumisest. Näitus aitab mõista, et surm on elu loomulik osa ning avab „Tõe ja õiguse“ tegelaste hingeelu. Lisaks näeb, kuidas on surm inspireerinud Tammsaaret ja kuidas on surma suhtumine aja jooksul muutunud. Näiteks, kui nüüd on kohatu küsida, kes sureb järgmisena, siis vanasti oli sellega seotud rida ennustus. Näitust rikastavad päriselu faktid.
Lisaks näitusele avab muuseum teemat kogu aasta vältel. Toimub kaks pärimusmatka, millest aprilli matk viib osalejad Järva-Madise surnuaeda, kuhu on maetud ka Tammsaare vanemad ning augustis rändame kadunud talukohtade radadel.
Vaata ja kuula:
Tammsaare mälestuspäeval, 1. märtsil salvestati Marju Kõivupuu loeng teemal surm ja matused. Loengu link: https://fb.watch/3-23pKQMPE/
Hea külastaja!
Oleme muuseumi külastamiseks sulle loonud teejuhi, milles anname lühiülevaate muuseumi eksponaathoonetest, "Tõe ja õiguse" ning Hansenite pere loost. Lisaks on kaasamõtlemiseks mõned mõistatused ja küsimused, mille vastused on teejuhi lõpus.Muuseumi lugu
Pärast romaani “Tõde ja õigus” I osa ilmumist 1926. aastal käis Tammsaare-maile palju uudistajaid. Ametlikult avati muuseum kirjaniku venna August Hanseni ehitatud elumaja II korrusel 30. jaanuaril 1958. aastal.Hansenite saabumine Tammsaare-Põhja tallu
Tammsaare vanemad Peeter ja Ann Hansen jõudsid Tammsaare-Põhja tallu 1872. aastal. Teele asuti Viljandimaalt Suure-Jaani kandist Kolgioja talust aprillis koos majakraami ja kahe hobusega. Teekond kestis kaks päeva, ööbiti teeäärses kuusikus.Hansenite jõudes Tammsaare-Põhja tallu olid maad ja hooned suhteliselt kehvas seisus. Tammsaare-Põhja talu pindala oli 138,9 ha, millest 15,6 ha oli põldu, ülejäänu oli soine heina ja karjamaa. Enne kui Peeter sai alustada uute hoonete ehitamisega kulus aasta või paar, sest põllud nõudsid ülesharimist ja liigvee all kannatavale heinamaale tuli esimene kraav kaevata.
Kirjaniku õe Marta Hanseni mälestus talust:
Nii isa Peeter, kui ema Ann rääkisid Tammsaaresse tulekust. Meie kodutalus ei olnud siis puid ega hekki, ei olnud rohuaeda ega midagi. Hooned olid vanad ja lagunenud. Siin hakkas isa kohe ehitama ja parandama. Isa hakkas kõigepealt elumaja ehitama.
Tammsaare-Põhja talu (romaanis "Tõde ja õigus" Mäe ehk Andrese talu) hooneteks on ait, rehielamu ja karjatall. Eemal nendest majadest asuvad saunikute hooned. Muuseumi naabertaluks on Tammsaare-Lõuna talu (romaanis Oru ehk Pearu talu), mis on eravaldus ja kus elavad siiamaani Jakob Sikenbergi ehk Oru Pearu algkuju järeltulijad.
Muuseumi peaväravast sisse tulles märkad sa vasakul ühte hoonet. See on aidahoone. Ait on ainuke kirjaniku isa Peeter Hanseni ehitatud hoone, mis on säilinud tänaseni. Ait koosnes kolmest osast, nende vahele jäi lahtine aidavahelik, kus hoiti sõidusaani ja vankrit. Toiduaidas hoiti lihapütte, hapukapsa- ja silgutünne. Viljaaidas salvedes säilisid talu viljavarud, samuti hoiti seal külimitte ja jahukotte. Riideaidas ehk poisteaidas magasid suvel tüdrukud. Suurtes kirstudes seina ääres hoiti riideid.
Katkend romaanist "Tõde ja õigus":
Kodus läks ta aita ja seal nuttis ta kibedasti oma suure valge kirstu najal. Andres tuli talle sinna järele, ja leides ta nutmast, seisis natukese aega vaikides. Siis astus ta ligi, ilma et naist oleks puudutanud, ja ütles:
"Krõõt, ära nuta. Ma mõtlesin ju, et vihm tuleb kaela, kastab rukki märjaks, ega ma siis muidu."
See oli tol korral naise mehega lepitanud.
Küsimusi aida kohta:
- Kuidas nimetatakse "vanaaegset peokinga"?
- Mõista, mõista, mis see on? Kõigil teeb riided, ise alasti?
- Mis on aidavaheliku tänapäevane nimetus?
- Viljaaida ukselt on üks tükk ära lõigatud. Miks see nii on?
- Mida valmistati koorekirnu sees?
- Miks on lüpsikannul tila?
Muuseumi õuealal asub aidahoonega sarnane hoone. Pikliku kujuga rehielamu, mis jaguneb kolmeks suuremaks osaks: kambriteks, rehetoaks ja rehealuseks.
Rehielamus on eeskoda ja kaks kambrit. Eeskambris on peresöögilaud, kaks sängi ja peremehe kruupink. Eeskambrist pääseb sahvrisse. Tagakambris on ema-isa voodi, häll ning kapp.
Rehielamu keskseks ruumiks on rehetuba. Rehetoa nurgas seisab suur reheahi. Ahjul pole korstnat, suits ja soojus tulid ruumi ava kaudu, mis asetseb reheahju seinas. Suits lasti välja poolukse kaudu. Üleval partel kuivatati sügisel vilja.
Rehealuses peksti sügisel vilja ja talvel hoiti seal hobuseid. Tagumises osas oli kaheks jaotatud sealaut. Nuumsigu peeti tagumises osas, põrsastega emis eespoolses osas. Lauda kõrval oli aganik. Maja tagumise osa külge ehitas Peeter Hansen hiljem vitstest punutud hageriku, kus põhu-ja aganahunnikus põõnasid välisead. Suvel hoiti hagerikus ka hobuseid.
Küsimusi rehemaja kohta:
- Mõista, mõista, mis see on? Hall härg magab maas, kopsud-maksad liiguvad sees?
- Mis oli peamine ja keskne toit? Seda toitu väga austati.
- Millega tassiti vett?
- Mis on reheahjul puudu?
Augusti maja
Muuseumi nö teistmoodi maja ehitas pere pärija ja kirjaniku vend August 1934. aastal. Majas asub "Tõe ja õiguse" ekspositsioon, kirjaniku vanakuju, Hansenite pere sugupuu jm.Hoovi peal näed sa kasvamas ühte suurt tammepuud, see tammepuu asub ka 25-kroonise rahatähe peal.
Karjatall
Karjatallis olid ühel pool lehmad ja teisel pool lambad. Keskel asus suur majandusruum, lisaks olid mõlemal pool põhuruumid. Hoone ees olid karja kogumise aiad. Lauda ees oli Peeter Hanseni tubakakasvatamise maa. Praegu on maja ees näha suuri puust loomi, mis on karjalaste mänguasjade suurendused. Vanasti käisid lapsed karjas ehk valvasid loomade järele. Vaatasid, et kari püsiks koos ning metsloomad ei teeks karjale liiga.Küsimusi karjatalli kohta:
- Mõista, mõista, mis see on? Mees künnab, ei ole atra ega hobust.
- Mõista, mõista, mis see on? Heinamaa, kaks korda aastas niidetakse.
Kaev
Liikudes mööda karjateed ülevalt alla, siis vasakule jäävad saunikute hooned, aga paremale poole liikudes jõuad sa Tammsaare-Põhja talu kaevu juurde. Siit kaevust sai Hansenite pere oma vee. Vee tassimine oli naiste töö. Vesi tuli tuua loomadele, pesupäeval pesemiseks, joomiseks, toidu valmistamiseks.Kultuurihiis
Siin näed sa ka puid, kus juures on sildid. See on Järvamaa kultuurihiis, kuhu on oma puud istutanud Järvamaa kultuuripreemia laureaadid. Siin edasi liikudes jõuad suure külakiigeni ja väiksemate kiikedeni ning kirjanduslikule madalseiklusrajale.Hanenite perekonnalugu
A.H. Tammsaare vanematel Peetril ja Ann Hansenil sündis 12 last, kellest 10 kasvas suureks. Kaheteistkümnest lapsest oli kaheksa poega ja neli tütart. Sel ajal oli oluline, et taluperre sünniks palju poegi ja esimene laps oleks poeg. Tavaliselt pidi esimesest pojast saama talu pärija, Hansenite pere pärijaks oli aga kolmas poeg August. Tulevane kirjnik Anton Hansen sündis neljanda pojana, 1878. aastal.
Lapsepõlves nägi Anton Hansen vanemate töötegemist, unistust viljakast maast ning karjas käies õppis tundma loomi ja taimi ning koges loodust kõige ehedamal kujul. Igapäevane elu taluperes, sündmuste tähistamine ja inimestevahelised suhted mõjutasid kirjanikku sellisel määral, et ta hakkas 1925. aastal kirjutama romaani "Tõde ja õigus", mis ilmus 1926. aastal.Algkujud
Ema Ann Hansen / Krõõt ja Mari
Krõõt on tuntud kui headuse kehastus, kes suutis hea sõnaga ära lepitada naabrid ja meelitada sead rukkist välja. Selle leebe naise algkujuks on kirjaniku heledahäälne ema Ann Hansen, kes laulis lastele samasugust salapärase fraasiga laulu "Sink sale proo", mida laulab ka Krõõt. Annis on aga teada ka kangem pool, riidude korral võis ema nädalate kaupa vaikida. Ema jooni leidub ka Andrese teises naises Maris. Mari oli ju veidi tugevama kehaehitusega, kui Krõõt ja ema Anngi oli hiljem kehalt tugev. Eks saatnud Anton Hansenit kooliteele parimate soovidega ja hoolitsenud tema söögipoolise ja riiete ja jalatsite eest ikka muretsev ema, nagu seda tegi Marigi, kui Indrek suurkoolis käis.Isa Peeter Hansen / Andres
Tammsaare isas Peeter Hansenis leiame aga samasuguse tugeva ja sihikindla töötegija, nagu seda on Andres. Peeter oli olnud osav mees, kes oskas külvata viljaseemet nii, nagu teised ei osanud. Ka võib Peetri suureks unistuseks pidada soost maa juurde saamist. Peale töötegemise leidis isa ka aega olla perega koos. Peetri moodi töörügajaks võib pidada ka poeg Anton Hansenit, kes võis endale armu andmata kirjutada 16 tundi järjest nii, et sõrm läks krampi. Enesedistsipliini vajas kirjanik ka raske haiguse perioodil, kus pidi toituma üksluisest söögist, väiksemgi libastumine oleks võinud ta viia manala teele.
Jakob Sikenberg / Pearu
Jakob Sikenberg oli Peetri ja Anni naaber, kes elas Tammsaare-Lõuna talus. Kui analüüsida Pearut, siis teda on tihti peetud üheks negatiivseks karakteriks, sest kohati on arusaamatu, mille pärast ta siis ei võinud seda kraavi Andresega kahasse kaevata ja miks ta pidi nii kiuslik olema. Vaadates tagasi minevikku, leiame mitmeid kohtuprotokolle, mis tõendavad, et Pearu ja Andrese tõsielulised vasted käisid samuti kohtus. Aeg oli siis aga teine ning kohtus käimist võis võtta ka kui ühte vaba aja veetmise võimalust. Kohtusse mindi koos ja ühel vankril, sest tee oli ju üks. Tüli ei olnud kunagi nii suur, et kui naaber pidas pidu, siis sinna poleks mindud. Tammsaare õde Anette teab meenutada naabrimehe head huumorimeelt ning heldekäelisust - kui Jakob võttis mett, oli ta ka naabrilastele jaganud kääru leiba meega.
Loe lisaks kirjanik Anton Hansen Tammsaarest ja 19. sajandi taluelust.
Aitäh, et külastate Tammsaare muuseumit Vargamäel!
Küsimuste vastused:Ait. 1. Pastel. 2. Nõel. 3. Garaaž. 4. See on kassiauk, et kass saaks viljaaidas sees käia ja sealt välja tulla ning püüda kinni pahandust tekitada võivad hiired. 5. Võid. 6. Tila kasutati piima kurnamiseks.
Rehemaja. 1. Maja ja inimesed seal sees. 2. Leib. 3. Kaelkookudega. 4. Korsten.
Karjatall. 1. Siga. 2. Lammas.
