Õppematerjalid

19. sajandi taluelu ja elukorraldus taluperedes

See materjal käsitleb 19. sajandi taluelu ja elukorraldust taluperedes. Vaatluse all on Anton Hansen Tammsaare perekonna – vanemate, õdede ja vendade – lugu. Ajalooline taust, rollijaotus taluperes, koolihariduse lugu ja ajatelg aitavad aru saada, millistes tingimustes kasvas üles Anton Hansen ning missugused olud ja sündmused tema kujunemist mõjutasid.

19. sajand oli suurte muutuste aeg. Üks suurimaid muutusi oli see, et eestlane saab omal maal peremeheks. Talupoeg sai nüüd oma talu päriseks osta. See võimalus tekkis ka A. H. Tammsaare isal Peeter Hansenil. Talu, kus Hansenid elama hakkasid, oli üsna kesine. Töid ja tegemisi jätkus kõigile. Pere oli suur nagu üldiselt sel ajal. Tammsaare vanemate Peeter ja Ann Hanseni perre sündis 12 last, kellest 10 kasvas suureks. Igal pereliikmel olid omad ülesanded ja rollid. Lastel tuli juba varakult vanemaid töödes abistada, kuid siiski jätkus aega ka selleks, et mängida ning vanemate tegemisi matkida.

Laste kasvatamine oli pere-, looduse-, töö- ja religioonikeskne. Taludes oli oluline, et laps aitaks töid teha ja temast oleks praktiline kasu, kuid siiski käisid talupere lapsed ka mõnda aega koolis. Eriti vähetähtsaks peeti tol ajal tütarlaste haridust. Kirjaniku isa Peeter Hansen ütles oma tütar Martale, et lehmi lüpsta oskab tüdruk ka ilma hariduseta. Kõige parema hariduse sai selle pere lastest kirjanik Anton Hansen Tammsaare.

Selle materjali lõpus on toodud ajalooliste ja kirjaniku eraeluliste sündmuste ajatelg. See annab ülevaate, missugused sündmused toimusid A. H. Tammsaare elus ning mis toimus samal ajal maailmas ja Eestis.

Talude päriseks ostmine

Mismoodi toimus talude päriseks ostmine? Kuivõrd tähtis oli oma majapidamise saamine? Millised olid 19. sajandi lõpu suurimad ühiskondlikud muutused?

1816. aastal Eestimaal ja 1819. aastal Liivimaal kehtestatud seadustega kaotati pärisorjus. Talupoeg sai isikliku vabaduse, maa aga tunnistati mõisniku piiramatuks maaomandiks. Talurahvas sai teatava kogukondliku korralduse õigused: omavalitsuse ning kohtukorralduse mõisniku eestkoste ja kontrolli all. 1856. aasta talurahvaseadus muutis märkimisväärselt talurahva agraarkorda Eestimaal. Talurahvaseadus kindlustas talurahvale enamiku talumaa kasutamise õiguse ning soodustas raharendi ja talude ostu arengut. Talude päriseks ostmine hoogustus 19. sajandi lõpukümnendeil. Enamasti osteti talud järelmaksuga. Samal ajal toimus ka talude kruntiajamine. See tähendas, et ühe talu maad ei olnud enam lappidena eraldi, vaid need asusid kompaktselt koos.

Talude päriseks ostmisega kaasnesid suured muutused nii talumajapidamises kui ka kultuurielus. Tasapisi hakkas senine külakultuur hääbuma. Enam polnud ühiseid karjamaid ega traditsioonilisi õitsilkäimisi (öine hobuste ja veohärgade karjatamine küla ühiskarjamaal). Säilisid siiski ehalkäimine (öösel tüdrukute pool käimine), ühised jaanituled, talgute korraldamine. Külad jäid alles, samuti oli au sees kiigekultuur ja selle ümber peetavad sündmused, näiteks suvistepühad.

19. sajandi lõpul muutusid eesti taluperede hooned märkimisväärselt. Võeti kasutusele korstnaga ahi. Hakati tegema suuremaid aknaid ning muldpõrand asendus laudpõrandaga. Hakkasid levima linnapäritolu esemed, nt petrooleumilamp ja kell.

19. sajandi lõpus hakkasid vanad kombed muutuma. Talude päriseks ostmine võimaldas tegeleda rohkem aianduse, mesinduse jms-ga. 19. sajandi lõpus loobuti rahvariiete igapäevasest kandmisest ja hakati eelistama linnalikust moest inspireeritud rõivaid.

Tammsaare väljamäe talud ja maade jagamine

Mis on Tammsaare väljamägi? Kuidas toimus maade jagamine?

Tammsaare väljamägi on koht, kus asuvad Tammsaare-Põhja talu (romaanis „Tõde ja õigus“ Mäe ehk Andrese talu) ja Tammsaare-Lõuna talu (romaanis Oru ehk Pearu talu). Tammsaare väljamägi oli kellegi koduks juba 17. sajandil, kuid 19. sajandi alguses jagati talud kaheks. Tammsaare-Lõuna talus on elanud mitmed pered. Tammsaare-Põhja talus elas aga üks perekond aastatel 1782–1858. Miks nad talu päriseks ei ostnud, seda pole teada.

1856. aasta talurahvaseadusest tulenevat maakorraldust hakati Albu mõisas teostama 1863. aastal. 1869. aastal jõudis Tammsaare väljamäele maamõõtja G. M. Gnadenberg. Ta jaotas maa-ala kaheks taluks: Tammsaare-Põhja ja Tammsaare-Lõuna taluks, andes sellega väljamäele praeguse ilme. Tammsaare-Põhja talu maad olid jagatud viieks tükiks ning Tammsaare-Lõuna talu maad neljaks tükiks. Juba maade mõõtmise ajal elas Tammsaare-Lõuna talus Vetepere külast Sikemäe talust pärit Jakob Sikenberg. Kirjaniku isa Peeter Hansen jõudis oma abikaasa Ann Hanseniga Tammsaare-Põhja talusse 1872. aastal. Teele asuti Viljandimaalt Suure-Jaani kandist Kolgioja talust aprillis koos majakraami ja kahe hobusega. Teekond kestis kaks päeva, ööbiti teeäärses kuusikus. Kohale jõuti jüripäeval.

Tammsaare vanemate tulek uude talusse toimus mitmel põhjusel. Peeter polnud oma sünnikodu Kolgioja talu pärija, talukoha sai endale vanem vend Hans. Taevere mõisas kolm aastat töötades oli ta kogunud umbes 1000 kuni 1500 rubla raha, kuid Viljandimaa talukohad olid tema rahakoti jaoks siiski liiga kallid. Talu ostmist oli Peeter Hansenile soovitanud õemees Jüri Feldmann, kes elas sellel ajal Albu vallas (hiljem Harjumaal Kuivajõe vallas Preediku talus).

Peeter Hansen sõlmis 25. septembril 1873. aastal Albu mõisniku A. von Lilienfeldiga „Talukoha müümise ja ostmise kontrakti“. Selle järgi tuli Peetril talu eest tasuda 2325 rubla, millest ta maksis sisse 250 rubla.

Marta Hanseni (kirjaniku õe) mäletus talust:

Talu ostmise jättis isa oma õemehe Feldmanni hooleks, kes elas siis Järvamaal, kui Albu mõis hakkas talusid mõõtma ja müüma. Ma arvan, et isa ei saanud lambatalle ega vasikatki kaasa. Kõik loomad olid ema saunatarest, Jüriõue saunatarest, mis oli samuti Suure-Jaani kihelkonnas.

Nii isa Peeter kui ka ema Ann rääkisid Tammsaaresse tulekust. Meie kodutalus ei olnud siis puid ega hekki, ei olnud rohuaeda ega midagi. Hooned olid vanad ja lagunenud. Siin hakkas isa kohe ehitama ja parandama. Ma usun, et ta viimast raha ei viinud mõisnikule. Isa hakkas kõigepealt elumaja ehitama. Lauda ehitas ta siis, kui olin umbes 3–4aastane laps.

Liivia Vaaderpalli (Tammsaare-Lõuna talu peremehe Jakob Sikenbergi lapselaps, sündinud 1930) mälestused

Vetepere ehk romaani järgi Kõrvenurga talude elust-olust (intervjuu aeg: 21.03.1999)

Talud paiknesid soosaartel (soode ja rabade vahelised väikevoored) üksikult. Teed, mis talusid ühendasid ja mille kaudu pääses lähimasse asulasse Järva-Madisele, olid jalgsi ja hobusega liigeldavad. Talunikud parandasid teid kohalike materjalidega, milleks oli kõikvõimalik täitematerjal (puuoksad, puurondid, põllukivid, kruus jms). Sügiseti ja kevaditi olid teed porised, liigvee all ja neid sai läbida ainult jalgsi.

Taludes toimis naturaalmajandus. Poest osteti ainult hädavajalikku kaupa, nagu soola, petrooleumi, rauda. Mesilastarusid peeti igas talus, seepärast ei olnud suhkru ostmine eriti vajalik. Riiet ja jalanõusid osteti minimaalselt, nii linased kui ka villased kangad kooti kodus. Kaks korda aastas käis külas rannakaupmees (kalakaupmees) Kolga rannast, kes tõi tellimise järgi kala (soolatud räime, heeringat). Vastukaubana sai ta toiduteravilja.

Taludes toodetud põllu- ja loomakasvatussaadused püüti realiseerida. Sügiseti käisid külas kaupmehed, et loomi üles osta. Saaduseid püüti müüa ka turul ja laadal.

Piim veeti hobusega Järva-Madise piimaühistusse. Iga kahe või kolme talu kohta oli organiseeritud korraline kindel piimaveograafik. Kollasaare, Lepasaare, Laeksaare, Sigapusma taludes tehti võid ja seda käidi turul müümas. Tee halva olukorra tõttu oli seal piimaring võimatu.

Toodangu realiseerimisel saadud raha investeeriti tallu, peamiselt osteti põllutöömasinaid. Iga kuu korra külastas neid talusid kontrollassistent-nõustaja, kes pidas piimakarja selektsioonist arvestust.

***

Paljude Vetepere küla talupoegade tegevuse lõpetas ja suretas välja sõja ajal ja pärast sõda riigi poolt kehtestatud suured naturaalsed riigimüügi kohustused. Toodangu eest makstav tasu oli sümboolne. Taludes elavate töökohustuslaste pereliikmetele pandi riigi poolt ka suured metsa ülestöötamise ja veo normid. Metsatööd toimusid kaugel Punamäe ja Tudu kandis.

1949. aasta kolhooside sundmoodustamine nõudis ka seda, et kaugemal külas elavad pereliikmed pidid kolhoosis tööl käima. Metsataludes elavate inimeste jaoks oli see võimatu. Paljud nooremad inimesed lahkusid külast, oma kodudest. Nad läksid linna, kaevandustesse või turbarabasse tööle. Mitmel tuli Siberisse minna.

1939. aastal oli Vetepere külas 45 talumajapidamist, tänaseks on järel 12 suitsu.

Taluperedes tähistati pühasid, jõule, lihavõtteid, jaanipäeva. Noored käisid peoõhtutel Järva-Madise rahvamajas ja Albu koolis. Valla ulatuses tegutses perenaiste selts, kes korraldas perenaistele ja neidudele kodunduskursusi. Küla noorikud võtsid neist kursustest agarasti osa.

Tammsaare-Põhja talu hooned

Kui Hansenid Tammsaare-Põhja tallu jõudsid, olid maad ja hooned suhteliselt kehvas seisus. Tammsaare-Põhja talu pindala oli 138,9 hektarit. Sellest oli põldu 15,6 hektarit, ülejäänu oli soine heinamaa ja karjamaa. Metsa talul praktiliselt polnudki. Alguses elati suitsutares, sest puudusid korralikud hooned. Enne kui Peeter sai alustada uute hoonete ehitamist, kulus aasta või paar, sest põllud nõudsid ülesharimist ja liigvee all kannatavale heinamaale tuli esimene kraav kaevata. Kõigepealt ehitas Peeter kaks rehetare kambrit ja rehetoa, millel olid avarad aknad ja savipõrandad. Hiljem lisandusid ait ja karjatall (umbes 1890. aastal).

Tammsaare-Põhja talu hooned on ait, rehielamu ja karjatall. Nendest hoonetest eemal asuvad saunikute hooned.

AIT

Ait on ainuke kirjaniku isa Peeter Hanseni ehitatud hoonetest, mis on tänaseni säilinud. Ait koosnes kolmest osast, nende vahele jäi lahtine aidavahelik, kus hoiti sõidusaani ja vankrit. Toiduaidas hoiti lihapütte, hapukapsa- ja silgutünne. Viljaaidas salvedes säilisid talu viljavarud, seal hoiti ka külimitte (külvi- ja mõõduriist) ja jahukotte. Riideaidas ehk poisteaidas magasid suvel tüdrukud. Seina ääres suurtes kirstudes hoiti riideid.

REHIELAMU

Rehielamu on piklik hoone, millel on kolm suuremat osa: kambrid, rehetuba ja rehealune.

Rehielamus on eeskoda ja kaks kambrit. Eeskambris on pere söögilaud, kaks sängi ja peremehe kruupink (tisleripink). Eeskambrist pääseb sahvrisse. Tagakambris on ema-isa voodi, häll ning kapp.

Rehielamu keskne ruum on rehetuba. Rehetoa nurgas seisab suur reheahi. Ahjul pole korstnat, suits ja soojus tulid ruumi ava kaudu, mis asetseb reheahju seinas. Suits lasti välja poolukse kaudu. Üleval partel (rehetoa taladel asetsevatel jämedatel lahtistel taladel) kuivatati sügisel vilja.

Rehealuses peksti sügisel vilja ja talvel hoiti seal hobuseid.

Rehielamu tagumises osas oli kaheks jaotatud sealaut. Sealauda tagumises osas peeti nuumsigu, lauda eesosas oli põrsastega emis. Lauda kõrval oli aganik (aganate hoidmise ruum). Hiljem ehitas Peeter Hansen maja tagumise osa külge vitstest punutud hageriku, kus põhu- ja aganahunnikus põõnasid välisead. Suvel hoiti hagerikus ka hobuseid.

KARJATALL

Karjatallis olid ühel pool lehmad ja teisel pool lambad. Karjatalli keskel asus suur majandusruum, mõlemal pool olid ka põhuruumid. Hoone ees paiknesid karja kogumise aiad. Lauda ees oli Peeter Hansenil tubaka kasvatamise maa.

SAUNIKUD

Saunikute eluhooned rajati kahe talu piirile. Saun koosnes rehetoast, kambrist ja rehealusest. Üks pere elas kambris, teine rehetoas. Kummalgi perel oli oma sahver. Ühe pere loomad elutsesid rehealuses, teisel väikeses laudas. Mõlemal perel oli oma ait. Tammsaare-Põhja ning Tammsaare-Lõuna talu piir läks toa ja rehealuse vahelt läbi.

Saunikute eluhooned lagunesid 1930. aastate paiku.

1945. aastal hävis Hansenite pere rehetare juhuslikust tulesädemest alguse saanud tulekahjus.

Talu karjalaut lagunes pärast sõda. Perenaine Hilda hakkas lehma pidama aidavahelikku ehitatud laudas.

1978. aastaks Tammsaare-Põhja talu hoonekompleks taastati. Hoonete taastamise töid juhtis tolleaegne ENSV metsamajanduse ja looduskaitse ministeerium. Töid tegi Tartu restaureerimisvalitsus. Hoonete taastamine oli suursündmus. Valminud kompleksi käis esimesel aastal vaatamas 38 000 inimest.

Taluelu ja elu taluperedes 19. sajandi lõpul

19. sajandi talupered ja talurahva eluring

19. sajandi talupere oli nii tootmis-, tarbimis- kui ka kasvatusüksus. Tehti tööd sealsamas, kus elati, maavalduse peal, mille eest maksti mõisale renti ja tehti tegu. Talus toodeti perele vajalikke tarbeesemeid, tööriistu ja toiduaineid, mida oli endale igapäevaelus vaja. Osa toodangust müüdi. Saadud raha eest osteti seda, mida ise ei valmistatud või mis talus puudus. Müüdi näiteks võid, et saadud raha eest soola osta. Kirjanik A. H. Tammsaare sünni ajal (1878) elas talurahvas põhimõtteliselt nii-öelda puuajas. Kõik eluks vajalik (elamud, tööriistad jm) oli valmistatud puidust. Metall oli kallis ja seda kasutati vähe. Tammsaare sünni ajal elas Eesti alal umbkaudu 880 000 inimest, kellest 80–90% elas maal ja tegeles talupidamisega.

Eesti talupered olid üldjuhul suured ning koos elasid eri vanuses inimesed. Talus elasid peale peremehe, perenaise ja nende laste ka sugulased, sulased, teenijatüdrukud ja muud abilised. Taluperes olid sugulus- ja alluvussuhted omavahel põimunud, töid juhtis peremees. Palju tööd aitasid ära teha pere enda lapsed, aga kuna füüsilist tööd oli palju, siis appi palgati sulane, tüdruk, karjapoiss ja hooajatöölisi (nn päevilisi). Talurahvast umbes 40% moodustas pererahvas, 35% taluteenijad, 25% vabadikud (popsid, saunikud) ja 10% mõisateenijad.

Pere moodustasid inimesed, kes sõid ühise toidulaua ääres. Kes enam pererahvaga samas lauas ei söönud, neid ei arvestatud pere hulka.

Kõik pereliikmed osalesid jõudumööda talu töödes ja tegemistes. Need olid ära jaotatud meeste, naiste ja laste töödeks ning ühiselt tehtavateks töödeks. Pere ühistööd olid heinategu, viljalõikus, sõnnikuvedu ja rehepeks. Raskemad ja rohkem füüsilist jõudu nõudvad tööd olid meeste kanda ja kergemad tööd jäeti naistele. Nii kitkusid naised lina, mehed kupardasid ja vedasid likku. Heinatöödel niitsid peamiselt mehed, naised ja nooremad pereliikmed vedasid heina kuhja. Sõnnikuveol laadisid mehed sõnniku vankrile, poisid vedasid sõnnikut ning naised laotasid seda laiali.

Taludes korraldati kiireloomuliste tööde tegemiseks talguid. Selleks kutsuti naabrid ja tuttavad kokku, kellele pakuti abi eest süüa ning pärast tööd peeti pidu. Talguid peeti heinateo, hoonete ehitamise, sõnnikuveo ja viljalõikuse tarvis.

Pere päevane elu kulges suuremalt osalt rehetoas/köögis ja õues. Reheköök oli kodu keskne koht, kus pereliikmed said kokku ja veetsid koos aega. Reheköögis tehti ka ühiselt tööd: isa ja vanaisa tegid puutööd, ema ja vanaema valmistasid süüa või tegid käsitööd, lapsed mängisid või abistasid vanemaid. Rehetoas peeti ka pidusid ja tähistati traditsioonilisi tähtpäevi.

Talurahva eluring ja toimetused põhinesid aastaaegade vaheldumisel. Talvel oli talus kõige rahulikum aeg. Talitati loomi, parandati tööriistu. Veeti palke ja heinu, mis asusid kaugematel heinamaadel. Naised kudusid ja ketrasid. Õhtuti istuti koos, lauldi, räägiti jutte. Kiirem tööaeg algas kevadel ning jätkus suvel. Sügisel oli talupere toidulaud rikkalik, saak oli koristatud, tapeti loomi, liha jätkus. Jõulude saabudes lõpetas talupere suuremad tööd ja asus jõule pidama.

Tööde puhul juhinduti loodusmärkidest ning tähtpäevadest:

  • 23. aprill (jüripäev) – kevadiste põllutööde (kündmine, äestamine, külvamine, sõnnikuvedu) algus. Kari lasti karjamaale sööma.
  • 24. juuni (jaanipäev) – lõppesid põllutööd ja algas heinaaeg. Heina niideti vikatiga käsitsi. Töö oli raske ja aeganõudev. Heinamaal kuivanud hein viidi lakka või kaugemal jõeäärsetesse küünidesse.
  • Sügisel – vili niideti vikati või sirbiga. Vili kuivatati rehes ning hiljem peksti terad lahti. Rehepeks oli raske ja ajakulukas töö, mille käigus viljaterad peksti vihkudest kootidega välja. Umbrohuseemnetest vabanemiseks vilja tuulati. Sellele järgnes kartulite ja juurvilja ülesvõtmine ning lõpuks lina koristus. Lina koristus oli väga töömahukas. Öeldi, et linal on üheksa surma. See tähendas, et lina töötlemiseks tuli läbida üheksa etappi.
  • 29. september (mihklipäev) – saagikoristuse lõpp, tubaste tööde algus.
  • Jõulud – pidustuste aeg. Lauldi, tantsiti ja mängiti. Käidi kõrtsis ja kirikus.

Talupere tähistas mitmesuguseid rahvakalendri tähtpäevi. Suursündmused olid pulmad, varrud (lapse ristimise ja nime saamise tähistamine), matused. Olulised pühad olid vastlad, lihavõtted, jüripäev, nelipüha, jaanipäev, mihklipäev, jõulud. Kõigi hooajaliste toimingute kõrvalt pidi hoolitsema laste ja loomade eest, parandama ja valmistama uusi tööriistu ja riideid, korrastama taluhooneid ning veel müüma talutooteid turgudel ja laatadel.

Pereisa/peremehe tööd ja tegemised taluperes

Talumajapidamise eesotsas oli peremees ehk pereisa. Tema esindas peret küla ettevõtmistes ja ametivõimude ees. Tema vastutas majapidamise eest, korraldas talutöid ning palkas abilisi. Peremehe sõna maksis kõige rohkem. Tema oli ka see, kelle ülesanne oli lõigata leiba, mis oli kõige tähtsam toit. Peremees juhtis välistöid, perenaine aga koduseid toimetusi.

Igal hommikul tegi peremees välistööde jaotuse. Tema otsustas, millal tuleb künda ja külvata, kes läheb tööle hobusega, kes mitte, kui palju põllule midagi panna. Peremees lahendas ka töö juures tekkivaid probleeme.

Meeste tööd

  • Põlluharimine            Ütle mulle, kelle põld see on, siis ütlen, mis mees seäl elab.
    • Peremees töötas põllul varahommikust hilisõhtuni. Põllul künti, külvati, äestati (hariti äkkega mulda), lõigati vilja, tehti heina.
    • Käsitsi külvati rukist, otra, kaera, nisu. Külvamine oli tähtis töö, sest sellest sõltus, kui heaks osutus saak. Vilja külvamise ülesanne lasus peremehel või vanaperemehel, kes tundis enda talu põldude iseärasusi kõige paremini ning oskas neid arvestada. Kui külvamisel olid kaasas abilised, jäi eeskülvajaks ikka peremees.
    • Kündmiseks olid puust adrad, mille otsad olid rauast.
    • Äestati põldu, et see külvamiseks ette valmistada ning hiljem seeme mullaga katta.
  • Metsa- ja veotööd
    • Metsa- ja veotööde hulka kuulusid metsas puude tegemine ja palkide koju vedamine. Metsatöid tehti peamiselt talvel, sest siis oli kergem hobuse ja ree abil mööda lumeteed lõhutud puid koju vedada. Talvel oli ka vähem talutöid teha. Puude raiumisel kasutati tavaliselt kirvest, saag levis eesti talupoegade hulgas aegamööda.
  • Hobuste eest hoolitsemine
    • Hobune oli abiks metsatööl, sõitudel, põllutöödel. Peremees juhtis välistöid. Niisiis oli peremehe ülesanne ka hobuste eest hoolitseda. Teiste koduloomade eest hoolitses perenaine.
  • Puutööd
    • Hoonete ehitamine. Hoone eluiga oli umbes 80 aastat. Hooneid ehitati talgute korras, koos külameestega. Peremeheks saades pandi kasvama mets, et järgmisel põlvkonnal oleks olemas hoonete ehitamise materjal. Hoonete ehitamiseks tuli metsas palke raiuda ja seejärel palke töödelda. Katusematerjaliks olid õled.
    • Kodused tööriistad ja tarbeesemed tehti puust.
      • Toasisustus: voodid, lauad, pingid, kapid, riiulid, riidekirstud, tünnid, ämbrid, lüpsikud.
      • Toidunõud: kausid, lusikad, vitsikud (väike puunõu).
      • Meeste ja naiste tööriistad: hangud, rehad, reed, vankrid, vokid, leivalabidad.
  • Jalanõude valmistamine
    • Valmistati viiske ja pastlaid. Viiske valmistati niine- või pajukoorest, pastlaid parkimata või pargitud nahast. Neid tegid peamiselt vanemad pereliikmed.
    • Saapad, kingad.
  • Köite ja nööride valmistamine

Käsitööd tehti talvel toas. Mida ise ei osatud valmistada, seda osteti kaupmehelt või meistrilt. Kaupmeestelt osteti soolatud silku, soola, suhkrut, rauatooteid. Harjavenelaste käest osteti ravimeid, kodukeemiat (sinikivi, salpeetrit) ning pudukaupa (nt nõelad, nööbid, õmblusniidid, haagid, paelad, kudumisvardad, siidist pearätikud, sitsiriie jmt). Potisetude (kaltsukaupmehed) käest hangiti glasuuritud savinõud Lätist. Meistritest lasti kingsepal valmistada saapaid ja kingi; rätsepal kasukaid, kuubesid ja muid meeste riideid; kübarategijal meeste kaabusid ja naiste pott-tanusid; sepal rauast esemeid.

Laste jaoks oli isa autoriteet ja eeskuju, kes oskas peaaegu kõike teha. Isa õpetas poega juba varakult meeste töid tegema. Poeg võeti kaasa ka õppekäikudele sepa ja teiste oskajate meeste juurde.

Raske töö tegi kõhu tühjaks ning jõu saamiseks tuli kosutavat einet süüa. Pärast söömist oli kombeks leiba luusse lasta ehk puhata ja pikutada. Pikka aega kestva lõuna kohta öeldi, et see on hobusemehelõuna.

Kirjaniku õe Marta Hanseni mälestused oma isast Peeter Hansenist

Kevadel, suvel ja sügisel oli isal välistöö – põllutöö. Isa käed ei olnud tööst iial lahti. Ainult pühapäeviti sai hinge tõmmata, siis vaatas ta põlde ja rohuaeda. Ta armastas põllu äärele külvata nisu. Kevadel äestas ta nisupõllu üle, järele jäi peaaegu must maa. Ma mõtlesin, et mis sealt küll tuleb. Kui aga nisu kasvama hakkas, siis kasvas viis-kuus-seitse haru ühest seemnest. Kõrs oli kõva kui pilliroog. Kunstväetist ta ei tarvitanud, umbrohu pärast äestas põllud üle.

Isa raius võsa ja kaevas kraave, et vesi ära jookseks. Veepaisutamise tülid naabriperemehega olid all kaevu taga piirikraavi juures, mis läks Kitsesaare suunas. Kraav oli kaevatud oma kümme sülda Sikenbergi maa sisse. Vana Sikenberg raius kraavi kaldalt kased maha, et kasevõsudega meie loomi ligi meelitada. Vennad olid isal põllul ikka abilisteks.

Talvel meisterdas isa kruupingi ääres kõik toobrid ja vannid, pütid ja kapad, reed ja vankrid. Vankrid tegi ta puutelgedega. Lusikanugadega voolis ta meile igaühele omad lusikad. Need olid väga hästi välja tehtud, paremad kui need, mida praegu müüakse.

Isa õpetas poegadele puutööd, ainult Anton ei õppinud seda selgeks.

Kui isa oli noorem, tegi ta oma pere jaoks jalanõud – nii saapad, säärikud kui ka pastlad. Tallinnas turul käies ostis nahad, selja pealt lõikas tallad, külgedelt pealsed. Hiljem määris tökatiga kokku, siis ei kartnud jalanõud vett ega lund. Ka mitmele pojale õpetas ta kingsepatöö selgeks. Isa tegi ise ka kõik hobuseriistad. Ta oskas konksude abil takkudest ja linadest hästi tugevaid köisi punuda.

Isa kasvatas kas lauda ees või hoonete vahel tubakat. Isal oli pika varrega kõver piip, kaan käis peale. Isa oskas vähese rahaga toime tulla. Ma ei tea, et tal kunagi võlga oli, aga tema käest laenati alati.

Minu isal oli alati viin kodus. Hommikul enne sööki võttis napsu. Isa ütles, tal on siis hea söögiisu. Ainult kaks korda olen teda joobnuna näinud.

Pereema/perenaise tööd ja tegemised taluperes

Perenaine korraldas naispere töid ja juhtis koduseid toimetusi. Perenaine pidi jõudma igale poole: aitama mehi põllutöödel, hoolitsema laste eest, valmistama süüa, lüpsma lehmi jpm. Suure osa perenaise tööajast võttis ära riiete valmistamine ja nende jaoks materjali hankimine. Materjali saamiseks peeti lambaid ning kasvatati lina. Riided tehti käsitsi ja kodus. Perenaine ketras, kudus, heegeldas ja tikkis. Perenaist aitasid vanaema, tütred ja teenijatüdrukud. Ema õpetas tütardele juba varakult naiste töid, ema tegeles ka poistega.

Naised olid mehest madalamal positsioonil. Naine pidi alluma oma mehele ja olema sõnakuulelik. Viletsamates taludes, kus ei olnud lisatööjõudu abiks, võttis perenaine ka meeste töödest osa.

Perenaise tööd ja tegemised

  • Laste kasvatamine ja nendega tegelemine.
  • Toidu valmistamine. Toidulaud oli ühekülgne. Igapäevane toit oli peamiselt kört ehk vedel jahusupp. Söök valmistati ahju ees koldel või küpsetati ahjus. Ahjus küpsetati leiba, mida tehti korraga 10–12 tükki. Söödi ka juurvilja, kõige rohkem naerist, kaalikat ja kapsast. Lihatoite söödi pigem sügisel ja talvel, muul ajal ei pruukinud seda igapäevaseks tarbimiseks jätkuda. Mida suurem hulk, seda vedelam leem.
  • Riiete valmistamine. Riiete valmistamine oli pikk protsess. Kodus tehti ise kõik, mis võimalik, alates sukkadest kuni üleriieteni välja. Tooraine saamiseks peeti lambaid ja kasvatati lina. Lambaid pügati 2–3 korda aastas. Pügamisel saadud villa pesti, kuivatati ja puhastati ning kedrati villaseks lõngaks. Lina töötlemisel olid naistele abiks ka mehed. Lina töötlemise lõpptoode oli linane lõng. Kedratud lõngast kooti omakorda kangad. Kanga kudumine oli raske töö, mida aitasid emadel ja vanaemadel teha ka poisid. Järgmine etapp oli kanga vanutamine, mille tulemusel muutus kangas pehmemaks. Kangastest õmmeldi särke, pükse, seelikuid. Lõngast kooti sokke, sukki, paelu. Valmistati ka voodiriideid ja käterätikuid.
  • Pesu käsitsi pesemine pesukünas ja seebi keetmine. Seepi keedeti suures pajas surnud loomadest ja loomade sisikonnast, kasutades ära kõik söögiks kõlbmatud osad. Seepi keedeti tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg. Seepi valmistati korraga vähemalt pooleks aastaks. Lambarasv sobis ka küünalde valmistamiseks.
  • Loomade (välja arvatud hobuste) talitamine. Loomadele anti süüa, lehmi lüpsti.
  • Kodu korrashoidmine.
  • Meeste aitamine põllutöödel. Perenaine aitas äestamisel, riisus heina, laotas sõnnikut, kitkus lina. Viletsamates taludes, kus oli vähe meestööjõudu, tegid naised ka raskemaid töid.

Kirjaniku õe Marta Hanseni mälestused oma emast Ann Hansenist

Ema oli pikk, sirge, saledat kasvu. Ei jäänud isegi pärast lapsi kühmu. Noorest peast olid emal nii valged juuksed kui linapiu. Noorena olid tal ilusad pikad juuksed, nii et istumise alla ulatusid. Kui mina laps olin, kandis ema juukseid põimituna. Varem kandis ema takust särki, mille peal käis eesti vöö. Hiljem kandis ta pluusi ja seelikut.

Emal oli alati kiire töö. Närviline ta ei olnud, oli rahuliku loomuga inimene. Ema käis lastega hellalt ümber. Vahel karvustas, andis müksti. Ema ei andnud lastele vitsu, muidu noomis küll. Ema õpetas lastele mänge ja laule.

Talupere laste tööd ja tegemised

Taluperedes oli palju lapsi, tavaliselt üle nelja lapse. Lapsed hakkasid juba varakult vanemaid abistama. Esialgu oldi vanemate tööde ja tegemiste juures. Esimesed talutööd olid nooremate laste järele vaatamine, seakarjas käimine ning abistamine kodutöödes ja ühistöödes, nt heinateol, sõnnikuveol jm. Väikestele lastele olid oma töökusega eeskujuks ema, isa, vanemad vennad ja õed.

Laste kasvatamine oli pere-, töö-, loodus- ja religioonikeskne. Lapsi valmistati ette tulevaseks eluks, peale tööde õpetati austama mitmesuguseid kombeid ja tähtpäevade tähistamist. Talulapsed veetsid pikki päevi looduses. Nad tundsid üllatavalt paljusid taimi, loomi ja linde.

Laste kooliskäimist ei peetud tähtsaks. Kirjutamist õpetas see pereliige, kes oskas ise kõige paremini kirjutada ja lugeda. Kui suuremad lapsed käisid koolis, siis omandasid väiksemad lapsed koolitarkust nende kõrvalt. Söögi ajal istusid väiksed lapsed ema süles, suuremad seisid püsti. Kes oli karjas käinud või künnivao ajanud, võis juba lauas istuda. Lastele anti liha pool täiskasvanute normist. Toitu võeti lusikaga ühisest kausist. Lapsed söögilauas ei rääkinud, vanemate küsimustele tuli vastata jaatavalt või eitavalt. Öeldi, et „Laps räägib, kui kana pissib“, aga kana ei pissi kunagi. Lapsed ei saanud talvel õue, sest neil polnud sobivaid riideid ega jalanõusid.

Ka laste mängud olid tihedalt seotud talueluga. Valmistati puust loomi ja nukke ning jäljendati vanemate töid. Lastel olid puust lehmad, hobused, lambad, sead ja inimesed, mille abil mängiti karjakasvatust.

Lapse rolli peres ja väljaspool seda määras tema sugu. Lapse sündimisel oli kombeks küsida: „Kas on peremees või minia?“ või „Kas väetist saab isa või ema abi?“. Ka hälli ääres lauldud laulud peegeldasid laste tulevikku. Sooviti, et lapsest saaks eidele heinaniitja või karjavitsa kandja.

Laste tööd

  • Laste esimene töö oli ema kodustes toimetustes aidata, nt luud tuua, kruus pesta vmt.
  • 3–4aastane laps võeti kaasa puu- ja heinaveole, ta karjatas kanu.
  • 6–7aastane laps oli sõnnikuveol hobuseajaja, karjatas kanu ja sigu, kudus sukka.
  • 8–9aastane laps käis lamba- ja seakarjas. Umbes selles vanuses algas karjalapse põli ning ta osales sõnnikutalgutel.
  • 10aastaselt oldi piisavalt vana, et hakata lehmakarjuseks.

Karjalapse põli oli raske. Karjalapsel tuli loomad kodust kaugel paiknevale karjamaale ajada. Ta pidi neid karjamaal valvama, et ükski loom ära ei kaoks. Päikeseloojangul ajas ta loomad koju tagasi. Lapsed tegid ka teisi töid: võtsid aedvilja üles, korjasid aia- ja metsasaaduseid, aitasid loomi sööta, katsid söögilauda, pühkisid tube ja kerisid lõnga. Aegamööda hakati osa võtma kõikidest töödest, mida vanemad tegid.

Umbes 15–16aastaselt hakkasid tüdrukud tegema naiste ja poisid meeste töid. Nad jätkasid vanemate töid ehk põllumehe pojast sai põllumees. Neid töid, mida vanemad ei osanud, õpiti oskajate käest. Näiteks rändrätsepa amet omandati rändrätsepalt.

Karjas käimine

Kooliealiste laste ülesanne oli aprillist kuni oktoobrini loomi karjatada. Loomad tuli hommikul ajada karjamaale, mis asus talust üsna kaugel. Loomadel tuli kogu päeva silm peal hoida, et kari püsiks koos. Tuli vaadata, et ükski loom hulkuma ei läheks ega sohu upuks. Kui päike metsa taha vajuma hakkas, tuldi loomadega tagasi talu juurde.

Esimesel karjapäeval koju saabunud karjane õnnistati sisse nii, et ta kasteti veega märjaks. Talle kingiti ka muna, mis ei tohtinud katki minna. Usuti, et kõik halb, mis juhtus sellel päeval karjusega, võis tabada ka karja. Karjuse põhiline töövahend oli kõva hääl ja suur vits, millega jagati loomadele hirmu ja õpetust. Karjavits tuli koju tuua ja õhtul torgata räästasse, kus see püsis kogu suve. Selline käitumine tagas karjaõnne.

Karja ohustasid kõige rohkem näljased metsloomad, kes varitsesid võsas oma saaki. Metsloomi peletati lõkke ja maagiliste kommetega. Näiteks usuti, et kokku seotud aiateibad sulgevad metsloomade lõuad. Ka lüpsti sümboolselt aiateibaid, mida tehes loeti piimaloitse. Maagilistest nõiakommetest olid tuntud veel näiteks see, et varahommikuti pöörati karja jäljed kodu poole ja leitud hundijäljed pöörati metsa suunas. Selle maagilise teoga mõjutati mõlemaid soovitud suunas liikuma.

Karjas olles meisterdati igavuse peletamiseks puuokstest loomi ja mänguasju. Igal karjasel oli kindlasti ka enda valmistatud vilepill ja pasun, mida mängiti enda tuju tõstmiseks ning karja ajamiseks. Kevadel tehti männikoorest laevukesi, mida jõgedel ja kraavides ujutada.

Karjas käies oli aega mõelda ja unistada. Siis mõeldi välja salakeeli ja mõistatusi, mida sai õhtul teiste lastega jagada. Samuti sai värskelt välja mõeldud mänge mängida.

Eesti pastoraal
Vihma küll valab ju pilvede vinas
taevas kui maa sügisudude tinas.
Pilvi rebides vilistab tuul,
kari on väljas veel mihklikuul.
Karjalaps vaeseke kuhja all kükib,
kaelani märg, külm kallale tükib.
/.../
August Alle

Poisid

Poisslapsed olid perre väga oodatud. Tähendas ju poiss talu pärijat ja tugevat töötegijat. Pere esimene poeg sai tihti oma eesnime isa või vanaisa järgi. Esialgu kandis väike poiss pikka särki, püksid sai ta alles karja minnes. Esimesed riided olid vendade vanad. Kooli minekuks õmmeldi uued riided. Väikestel lastel polnud jalanõusid ega talveriideid. Lapsed olid talvel toas ja kui oli vaja õue minna, siis mässiti laps suurräti sisse.

Igal lapsel polnud eraldi voodit. Sängi tuli jagada õe või vennaga.

Isa oskas teha kõiki meeste talutöid ja isa andis need oskused edasi oma poegadele. Lapsed kaasati alati pere töödesse ja tegemistesse. Igale poisile leiti jõukohane töö. Kui laps veel kõva töömees polnud, võeti ta lihtsalt kaasa heina vedama, puid tooma. Lapsed võeti tihti kaasa ka veskile või sepa juurde, kus poisid said kuulda vanemate meeste muhedaid lugusid. Pühapäeviti käidi kogu perega kirikus.

Juba kolmeaastane laps sobis karjatama kanu, edasi seakarja, lambakarja. 10aastane laps sai juba lehmakarjaseks. Edasi tegi ta isaga koos põllu- ja heinatööd, ta kündis, külvas, niitis. Hiljem tegi ta juba ehitustöid, tegi ahju, tahus palke jm.

Poisse kasvatati rangelt. Nad pidid vanemate sõna kuulama. Lastele võis vitsa anda, tihti tuli vits ise kohale tuua. Öeldi: mida valusam vits, seda armsam laps. Lapsi hoiatati valetamise ja varastamise eest. Lapsed pidid kõiki vanemaid võõraid inimesi viisakalt tervitama.

Vaatamata sellele, et poistele leiti talus alati jõukohast tööd, jäi aega ka mängimiseks. Poisid jooksid võidu, vedasid sõrmkooku, ujusid jões, otsisid linnupesi.

Mängudes matkiti talutöid, põllukündmist, karjakasvatust. Puust mänguloomad ja karjaaiad valmistasid poisid ise. Isa või vanaisa õpetas tavaliselt tegema pajupilli või puukoorest laevukesi. Poiste mäng oli näiteks ratta viskamine. Palgi otsast saeti puust ratas. Osa poisse oli ühel pool piiri, osa poisse oli teisel pool piiri ja ketast aeti puutoikaga taga. Puust teibaga sai hüpata üle kraavi või oja. Oma valmistatud õngega käidi kalal. Talvel tehti vanast vikatist uisud, millega suuremad poisid said jõe või järve jääl sõita. Ise painutati ka lauajupist suusad.

Talu päris üldjuhul pere vanim poeg. Jõukamas talus sai vanuselt teine poeg hariduse. Ülejäänud pidid endale ise koha leidma. See vend, kes päris talu, pidi teistele osa välja maksma. Nõrgema tervisega poisid õppisid tisleriks, rätsepaks. Isalt saadud oskused ja teadmised andis poeg edasi oma lastele.

Tüdrukud

Väikesed tüdrukud kandsid seljas pikka linast särki, mille peal oli rahvariidevöö. Tüdrukute juuksed olid lühikeseks lõigatud. Pidulikul puhul ehiti juukseid lillede või lindiga. Enne kooli lippasid tüdrukud ringi paljajalu. Kui jalad väga valusalt lõhenesid, määriti neid hanerasvaga. Talvel külmaga mässiti laps suurräti või vana kasuka sisse.

Tüdrukud õppisid vajalikke perenaiseoskusi oma emalt. Juba paariaastane laps aitas emal toidulauale asju kanda, tube koristada. Väiksed tüdrukud kitkusid kanadele ja sigadele rohtu, rohisid peenraid, käisid hanekarjas. 5–6aastane laps pidi hakkama nooremaid õdesid-vendi hoidma, sest emal oli talus alati palju tööd. Tüdrukud aitasid emal suvel lambaid pügada, villa pesta ja sorteerida. Ka tüdrukud saadeti lehmi karjatama. 10aastase tüdruku jaoks oli päris raske suurt loomakarja talust kaugel karjamaal koos hoida. Karjas tuli käia iga ilmaga, sest ka vihmasel ja külmal päeval tahtsid loomad süüa.

Ema õpetas kodus tütreid kuduma, ketrama ning õmblema. Toidu valmistamine ja säilitamine tuli samuti ema kõrvalt selgeks saada. 10aastane tüdruk oskas juba lõnga korrutada, 14aastane kedrata ja kududa.

Töid tehti lauldes. Emalt ning vanaemalt õpiti palju laule. Pimedatel talveõhtutel naised ketrasid, laulsid ja rääkisid põnevaid jutte.

Tüdrukute mänguasjad olid isetehtud kaltsunukud, samuti puust loomad ja taluehitised. Pered olid suured ja lastel oli koos tore ühiseid mänge mängida.

Ema õpetusi järgides pidi tüdrukust saama tubli taluperenaine. Tütarlapse haridust ei peetud tähtsaks. Heal juhul käis tüdruk vallakoolis ning oskas lugeda ja kirjutada.

Kirjaniku õe Marta Hanseni mälestused:

Lapsed korjasid põllu pealt kive. Lapsed olid need, kes vilja niitsid. Vilja niideti käsitsi – vikatiga, mõnikord ka sirbiga. Väiksemad lapsed aitasid emal rohida.

Lapsepõlvest on meelde jäänud ainult igavene töö ja väikeste laste kasvatamine.

Meil käisid karjas kõik lapsed peale vanema õe Maria. Tema pidi väiksemaid lapsi hoidma. Võõraid karjaseid palgati siis, kui omad lapsed olid liiga väikesed. Karjas käidi meil ikka kahekesi, noorem vanema kõrval. Karjapõlv oli minu elu kõige raskem ja kurvem aeg. Hommikul tuli päikesega üles tõusta ja külma kastega karjaga metsa minna ja olla lõunani. Kolme-nelja paiku läks kari uuesti välja. Koju jõudsime siis, kui päike hakkas looja minema.

Vanavanemate roll ja ülesanded taluperes

Vanavanemad osalesid talu töödes ja tegemistes seni, kuni jalad kandsid ja jõudu jätkus. Pensioniiga ei vabastanud töökohustusest. Vanavanemad olid enamasti kodused. Kui talus oli olemas nii vana- kui ka noorperenaine, siis söögi tegemine usaldati vanema ja kogenuma hoolde. Vanaema ülesanne oli ka koju jäänud väiksemaid lapsi valvata ning neile töid õpetada. Vanaema olemasolu korral lüpsis ta ka lehmad ära, enne kui heinalised koju tulid. Kui ta ei jõudnud üksi kõiki lehmi lüpsta, aitas teda noorperenaine. Kui vanaisa ei jõudnud enam näiteks heinamaal heina hanguda, oli tema ülesanne hoolitseda selle eest, et tööks vajaminevad tööriistad oleksid korras. Ka jalanõude valmistamise jättis peremees võimaluse korral vanaisa hooleks.

Vanavanemate kaudu kandusid peretraditsioonid põlvest põlve edasi. Vanavanemad olid oma teadmiste ja oskustega järglastele eeskujuks. Nii levisid näiteks käsitöised kaunistamisviisid vanaemalt tütrele ja tütretütrele ning puutöötehnikad vanaisalt pojale ja pojapojale.

Vanaisa tegi meeste töid:

Puutööd

Jalanõude valmistamine ja parandamine

Isa abistamine

Tammsaare-Põhja talu päris 1903. aastal pere kolmas poeg August Hansen. Pärast talu jätmist oma pojale läks Peeter Hansen elama saunikute hoonetesse. Peetri tingimused koha üleandmisel oli saada uuelt peremehelt kakskümmend viis rubla aastas ja tasuta söögikraami. Tütre Marta mälestuste järgi käis isa saunas elades kalal, tegi vihtu ja loodi, kulpe ja korve, seda kõike vaid ajaviiteks. Marta mäletab ka seda, et isa olla pooleldi naljaga öelnud: „Kõigepealt olin kolmkümmend aastat poissmees, siis kolmkümmend aastat naisemees, eks nüüd tuleb jälle kolmkümmend aastat ilma naiseta läbi ajada.“ Päris nii siiski ei läinud. Pärast naise surma saunikute hoonetesse elama asunud Peeter suri pisut enne kaheksakümnendat eluaastat.

Vanaema tegi naiste töid:

Oleks lehmal ka vanaema, vaataks vasika järgi.

Laste valvamine

Toidu valmistamine

Kangakudumine

Lehmade lüpsmine

Ema abistamine

Sinu vanaema

Vanaema helde, lahke
oli kallis sinule,
oli sinu lapsepõlve
soojendaja päikene.
Kuis ta, õnnis, pehmel käel
sinu pääkest silitas,
armurikkal häälel, sõnal
õpetas ja juhatas!
/.../
Anna Haava

Pere abilised ja nende roll taluperes

Abilised olid talupere koosseisus kõige vähem püsivad. Vajadus taluteenijate järele sõltus perekonna suurusest ja jõukusest ning kohustustest mõisa ees. Üldjuhul saadeti mõisateole teenijad ning peremees ja perenaine hoolitsesid oma talu eest.

Meesabilised tegid meeste töid ja olid abiks peremehele. Naisabilised tegid naiste töid ja olid abiks perenaisele. Pere abilised tegid tavaliselt kõige mustemat ja raskemat tööd, millest peremees ja perenaine ise sel juhul osa ei võtnud. Sulased kündsid põldu ja vedasid sõnnikut. Teenijatüdrukud vedasid loomadele toitu ette ja hoolitsesid nende eest. Pere abilised olid madalamas seisus kui pererahvas. Neile anti ka viletsam voodipesu. Abilisi hinnati nende tööoskuste järgi.

Abilisi nimetati tööaja ja tasu maksmise põhjal erinevalt.

  • Päeviline käis abis päevade kaupa. Tasu määramine käis töötatud päevade järgi. Nendeks sobisid ka lastega naised.
  • Suvilised käisid abis suveperioodil. Need olid peamiselt vaesed vabadikutüdrukud. Lastega naisi suvilisteks ei tahetud.
  • Vabadikud elatusid tavaliselt päeva- ja juhutöödest. Nad töötasid väljaspool enda majapidamist. Neid oli kahte tüüpi:
    • maata talupoeg ehk pops, kes omab võõra maa peal eluaset;
    • abielus sulane, kes enam peremehe juures ei tööta ning elab peremehe maal üürilisena või talle kuulub väike elamine peremehe maal. Ta peab tegema tööd maaomaniku heaks.
  • Sulane on abiline, kes on asunud elama peremehe majja, et teda põllu- ja majatöödes aidata.
  • Aastatööline on abiline majapidamises. Talle maksti palka iga 3 kuu tagant ning moonavilja sai ta iga kuu eest ette.

Taludes käisid ka rändrätsepad, kellel lasti kogu perele õmmelda need riided, mida naistel oli keeruline valmistada (kasukad, kuued).

Hansenite pere lapsed ja nende tulevik

A. H. Tammsaare vanematel Annel ja Peetril sündis 12 last, kellest 10 kasvas suureks. 12 lapsest oli 8 poega ja 4 tütart. Sel ajal oli oluline, et taluperre sünniks palju poegi ja esimene laps oleks poeg. Tavaliselt pidi esimesest pojast saama talu pärija. Hansenite peres päris talu kolmas poeg August.

  1. Poeg Jüri sündis 22.05.1873 ja suri 29.10.1943.

Jüri õppis Sääsküla külakoolis. Ta asus elama Aegviidu lähedale Koitjärvele Oru tallu. Jüri töötas metsavahina Tallinna linnale kuuluvas metsas. Tema ülesanne oli mets korras hoida ja Tallinna linna jaoks küttepuid varuda. Tubli töö eest autasustati Jürit 1938. aastal Eesti Punase Risti teenetemärgi III klassi medaliga. Jüri osales esimeses maailmasõjas. Pärast seda, kui kirjanik tuberkuloosi põdes ja raske mao-operatsiooni läbi tegi, elas ta aastaid (1914–1919) venna juures Koitjärvel, et kosuda. Jüril oli abikaasa Alviinega (Toim) neli last: Alma, Albert (Kunstiinstituudi õppejõud, tarbekunstnik), Hilda (suri lapsena) ja Artur (metsateadlane).

  1. Poeg Jaan sündis 08.12.1874 ja suri 11.02.1948.

Jaan õppis Sääsküla külakoolis. Ta asus elama Tallinna, kus ta hakkas pidama väikest poodi. Jaan huvitus fotograafiast ja muuseumis olevad fotod on just tema tehtud. Jaanil oli abikaasa Emiliega (Turgan) kaks last: Emma-Rosalie ja Evald. Jaan ja tema pere olid sagedased külalised vend Augusti juures. Jaan eestistas oma perekonnanime Hansen 1940. aastal. Uueks nimeks sai Asemaa.

  1. Poeg August sündis 30.05.1876 ja suri 30.05.1954.

August õppis Sääsküla külakoolis. Pärast naise Anne surma otsustas Peeter Hansen talu pidamisest loobuda. Talu hakkas edasi pidama pere kolmas poeg August, kes elas Tammsaare talus oma elu lõpuni. Augusti esimene abikaasa oli Leena (Vieleman). Pärast Leena surma abiellus August Leena noorema õe Hildaga (Vieleman). Augustil oli neli last: Bernart (suri imikuna), Ernst, Edgar ja Õie (muuseumi esimene juhataja).

  1. Poeg Anton sündis 30.01.1878 ja suri 01.03.1940.

Anton veetis Tammsaare kodutalus oma lapsepõlve, lippas koos vendade ja õdedega ringi, käis karjas ning ujus jões. Lapsepõlves nähtud looduspildid ja erinevad inimtüübid kajastusid hiljem mitmeti kirjaniku loomingus. Kooliteed alustas Anton Sääsküla vallakoolis. Ta jätkas õpinguid Prümli koolis ja Väike-Maarja kihelkonnakoolis. Gümnaasiumihariduse omandas ta Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Pärast gümnaasiumi töötas Anton Hansen mitme ajalehe juures Tallinnas. Anton õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust.

14. märtsil 1920 abiellus Anton Hansen Tammsaare Käthe-Amalie Veltmaniga. Perre sündis kaks last: tütar Riita (17.02.1921–25.06.2004) ja poeg Eerik (17.11.1928–16.11.1982). Järgnev eluperiood kujunes kirjanikul ka loominguliselt väga viljakaks. Järjest ilmusid romaanid „Kõrboja peremees“, „Ma armastasin sakslast“, „Elu ja armastus“, romaani „Tõde ja õigus“ viis osa, näidendid, ajaleheartiklid ja tõlketööd.

  1. Tütar Marie sündis 30.12.1879 ja suri 12.04.1959.

Marie sai lugemise ja rehkendamise selgeks ema käekõrval. Tüdruk sõbrustas naabrite Grosthalide perepoja Jüriga. Nad mõtlesid välja erilise salakeele ja kirjutasid teineteisele salakeeles kirju. Hiljem, pärast abiellumist kolisid nad elama Läänemaale Piirsalu külla. Mariel oli kaks last: Arnold-Friedrich ja Helmi. Poeg Arnold oli omal ajal tuntud näitleja. Ta eestistas oma nime 25.08.1936. Temast sai Arno Suurorg ning ta töötas aastatel 1922–1960 Eesti Draamateatris. Ta on mänginud filmis „Valgus Koordis“ ja paljudes kuuldemängudes, sealhulgas romaani „Põrgupõhja uus Vanapagan“ põhjal tehtud kuuldemängus kehastas ta Jürkat. Helmi (hiljem Bergman) töötas A. H. Tammsaare Kadrioru muuseumis järelevaatajana.

  1. Tütar Anna sündis 28.04.1882 ja suri 11.09.1882 imikuna.
  2. Tütar Anette sündis 25.07.1883 ja suri 12.06.1942.

Anette asus elama Tallinnasse ja pidas seal koka ametit. Anette oli vallaline ja jagas korterit oma õe Martaga. Ta oli süvausklik.

  1. Poeg Otto sündis 07.06.1885 ja suri 29.03.1930.

Otto abiellus Tammsaare-Põhja talu teenija Maria Antmanniga, kes oli punase maailmavaatega. Koos siirduti elama Peterburgi. Otto töötas raamatukogus kojamehena. Ottol oli kolm last: Marf (suri noorelt), Karl (elas Peterburis) ja Maksim (töötas Ida-Virumaal).

  1. Tütar Marta sündis 09.09.1886 ja suri 20.02.1979.

Marta asus elama Tallinnasse. Ta pidas õmbleja ametit ja oli vallaline. Marta elas pere lastest kõige vanemaks (ta suri 93aastaselt). Kui Tammsaare kodutalu hooneid taastama hakati, oli Marta ainukesena pere lastest elus ja jagas oma mälestusi lapsepõlvest.

  1. Poeg Hans sündis 30.01.1892 ja suri 04.02.1892 imikuna.
  2. Poeg Paul sündis 30.01.1892 ja suri 22.07.1922.

Paul teenis mereväes laeval Bogatõr. Ta suri Irkutskis soetõppe (tüüfus).

  1. Poeg Oskar sündis 20.08.1895 ja suri 1918.

Oskar õppis selgeks pottsepa ameti. Ta jäi 1918. aastal teadmata kadunuks.

Koolihariduse korraldus A.H. Tammsaare nooruses

19. sajandil toimusid Eestimaal ja Liivimaal suured muutused. Talumajandusse ilmus kapitalistlik tootmine, suhted mõisnikega muutusid. Uued seadused ja muutunud olukord lõid vajaduse haridussüsteemi arendada. Senine kodune õpetus ja kasvatus olid aegunud. Ühiskonnas hakkama saamine (vajadus uusi põllukultuure soetada, maa viljakust parandada, lepinguid sõlmida) nõudis kirjaoskust.

1851. aastal andis Liivimaa ülem-maakooli amet välja eeskirja, millega kehtestas koolikorralduse uued alused. Talurahva haridustaseme tõstmiseks peeti oluliseks luua kaheastmeline rahvakoolide võrk. Palju muutus 1860.–70. aastatel, mil algas haritlaskonna kujundamine ja eesti rahvuskultuuri arendamine. Noored haritlased olid rahvakooli õpetajad.

1876. aastal andis Eestimaa ülemkoolikomisjon välja „Seadmissed ma-kolide pärrast Tallinnamaal“, millega määratleti Põhja-Eestis õppetöö korralduse nõuded. Selle korra järgi tuli külakool luua iga 300 täiskasvanu kohta. Koolmeistrid pidid õpetama laulmise ja usuõpetuse kõrval ka „rehkendamist tahvli peal ja iseäranis ka peast“, „selget ja mõistlikku raamatulugemist“, „kirjutamist“. Koolimajad kandsid sel ajal tihti ka vallamaja rolli.

Õlilambi kasutusele võtmine muutis koolielu. Koolipäev pikenes ning kehtestati üldine koolikohustus. Koolis pidid käima kõik lapsed (vanuses 7–17 eluaastat), kes jaotati kolme vanuserühma. Esimese rühma moodustasid need õpilased, kes alles alustasid veerimist. Neid nimetati kodukooli lasteks ja neid kontrollis koolmeister. Päriskoolis (põhikooli osas) hakati käima umbes 10aastaselt ja see kestis üks või kaks (hiljem kolm) talve. Kolmanda rühma moodustasid kordajad lapsed, kes olid põhikooli lõpetanud. Nemad käisid üks või kaks korda kuus õpetust meelde tuletamas.

1874. aasta kooliseadus nõudis, et koolis oleks suur arvelaud, koolmeistri kateeder, tindipottidega varustatud koolilaud, jalaga tahvel, gloobus, Euroopa, Balti kubermangude ja Palestiina seinakaart, joonlaud, üks mänguriist (klaver või harmoonium) ning õppevahendite kapp.

Aastatel 1870–1880 hakkas kogu Eestis kehtima kolmeaastane koolikohustus. Talulapsed pidid käima koolis. Koolisundus oli kolm talve. Kool algas 15. oktoobril, kui väljas loomi enam karjatada ei saanud. Kool lõppes 15. aprillil, kui lastel tuli jälle karja minna. Koolis käisid 10–13aastased lapsed. Tunnistusele märgiti hinnangud omandatud oskuste kohta sõnadega „natukene“, „keskmist moodi“, „läheb korda“, „hea“.

1881. aastal oli Eestis 70 kihelkonnakooli ja 1221 luteri usu külakooli (seal käis kokku 45 000 õpilast). Talupoegi oli sel aastal Eestis 731 691. Neist 4% ei osanud lugeda, Lõuna-Eestis oli kirjaoskus 41% talupoegadest, Põhja-Eestis oli kirjaoskuse tase 34%.

Kihelkonnakoolid

Kihelkonnakool rajati esialgu eraalgatusel. See oli uus koolitüüp, teise astme rahvakool. 1804. aastal avas Kanepi praost J. Ph. von Roth esimese kihelkonnakooli. Kooli põhiülesanne oli õpetada rehkendamist ja kirjutamist, kuni külakool õpetas lugemist.

Suured muutused toimusid pärast seda, kui Valga õpetajate seminaris ettevalmistuse saanud kooliõpetajad tööle asusid. Suure-Jaani kihelkonnakoolis õpetas Joosep Kapp loodusõpetust ja maateadust Diesterwegi ning Pestalozzi vaimus. Neid õppeaineid õpetati mujalgi. 19. sajandi keskel tegutses Põhja-Eestis üks kihelkonnakool (Simunas), Lõuna-Eestis oli neid 18.

1871. aastal hakati koolmeistreid ette valmistama Virumaal Pikaristi kihelkonnakoolis. Samasugused koolid asutati 1873. aastal Koerus ja Väike-Maarjas ning 1874. aastal Türil, Amblas, Viru-Jaagupis ja Harju-Jaanis. 1875. aastal ühtlustas Eestimaa ülemkooliamet kihelkonnakoolide programmid. Kohustuslikeks aineteks määrati ka vene ja saksa keel. 1878. aastal määratleti kooli ülesanded veel konkreetsemalt: „Kihelkonnakooli kasu peab olema, et ta lapsi /…/ täiema teaduse ja tarkusele juhatab /…/ ja neid kõlblikuks teeb suurema kooli, liiati seminari kooli minema.“ Seega rõhutati kihelkonnakooli tähtsust koolmeistrite ettevalmistamise süsteemis.

Esimene tüdrukutele loodud kihelkonnakool avati 1857. aastal Põlvas. Varem õppisid kihelkonnakoolides ainult poisid.

Koolisüsteemi muutis venestamine, mis algas 1880. aastate teisel poolel. Koolidesse jõudsid venekeelsed õpikud, õpetamine toimus vene keeles ja tähtis oli usuõpetus.

1883. aastal olid koolides tüüptunniplaanid. Selle järgi algas õppetöö hommikul kell 9. Lapsed, kes elasid kaugemal, jäid ööseks koolimajja. Õhtuti kella viiest kuni seitsme-kaheksani kordasid lapsed tunni materjali ja lahendasid ülesandeid. Külmemal ajal jäid koolimajja ka lähemal elavad lapsed, sest neil polnud korralikke jalanõusid ning teed olid kinni tuisanud. Koolinädal algas esmaspäeval. Lapsed toodi kooli hobusega, kaasa pakiti lihakild, leivapäts, jahuputru, kartulivõid ja piimalähker. Koolis käidi ka laupäeval, mil tunnid lõppesid keskpäeval.

Keskharidust omandati linnakoolides. Huvi keskhariduse vastu suurenes 1870. aastatel, mis lõi vajaduse ka uusi koole luua. 1861. aastal oli Tartus 11 talupojast gümnasisti. 1881. aastal oli neid juba 124. Aastal 1884 rajas Hugo Treffner 3-klassilise II järgu poeglaste kooli, milles õpetati saksa keeles. 1890. aastal sai kool I järgu õppeasutuse õigused, õppekeel oli sellest ajast alates vene keel.

Kõrgema hariduse sai omandada ülikoolis. 1875. aastal õppis Tartu Ülikoolis umbes 25–35 eestlast, 1880. aastal umbes 50 ja 1890. aastal juba üle saja. 1914. aastal õppis Tartu Ülikoolis 439 eestlast, mis moodustas ligi viiendiku kogu üliõpilaskonnast.

Allikas: Lembit Andersen, „Eesti kooli ajalugu“, Avita, 1995.

Kirjaniku õe Marta mälestusi

Kes õpetas lapsi lugema?

Ema õpetas ketramise juures lugema. Isa tõi kukeaabitsa. Mina õppisin Ottost venna kõrval. Vanemad lapsed õpetasid ka nooremaid. Seda ma ei mäleta, et isa oleks kedagi lugema õpetanud.

Mida mäletate koolist?

Olin kümneaastane, kui käsk või seadus tuli kooli minna. Mina käisin kaks talve Sääsküla koolis. Jõulude ajal või kuu aega enne pühi läksin ja olin lihavõtteni. Vanem vend Otto oli ka, tema tegi õhtul süüa. Olime nädala, vahest ka kaks nädalat järjest koolis. Hobustega toodi, hobustega viidi.

Koolimaja oli uus, kuid seal oli ainult üks suur klass. Magasime ka klassitoas. Magamise jaoks lükkasime paar pikka pinki ära, laua ka. Kaheksa või kümme last magas koolis, plikad ja poisid magasid ühes ruumis. Põhukott oli külje all, veike lina ka, tekk peal. Sääsküla koolis õpiti Jakobsoni raamatust lugemist, siis rehkendust, piiblilugu, laulmist, tehti diktaate. Tahtsin küll rohkem koolis käia, aga isa ütles: „Sigu sööta ja lehmi lüpsa oskab tüdruk ilma hariduseta.“

Hiljem, kui linna tööle tulin, õppisin talve õhtukoolis. Oleksin tahtnud veel käia, aga sõda tuli peale.

Mida mäletate Antoni koolipõlvest?

Anton õppis vanemate vendade kõrval lugemise selgeks ja läks kaheksa-aastaselt Sääsküla kooli. Siin õppis ta lugemist Malmi raamatust „Laulud ja lood“. Antonil oli hea pea ja ta oli usin õppija. Kui õpetajal muud tegemist oli, andis Anton väiksematele lastele lihtsamaid tunde.

Hiljem käis Anton Prümli koolis. Prümlis andis õpetaja Hans Tiss õpilastele ühe rehkendusülesande ja ei ütelnud midagi, kuidas seda teha. Anton lahendas ära. Tiss küsis, et kuidas sa lahendasid. Anton seletas siis. Õpetaja tunnistas: „Mina katsusin ka teha, aga ei tulnud välja.“

Tammsaare elu ajaloosündmuste taustal

Ajal, mil sündisid A. H. Tammsaare vanemad Peeter ja Ann Hansen, kuuluvad Eesti alad Vene tsaaririigi koosseisu. Riiki valitseb Vene tsaar Aleksander II. Eesti aladel teostavad kohalikku võimu baltisakslased, kelle kuulub ka maaomand. Tänapäevased Eesti alad kuuluvad kahe kubermangu, Eestimaa ja Liivimaa, koosseisu. Eesti aladel elab sel ajal umbkaudu 760 000 inimest, suurimad linnad on Tallinn ja Tartu.

1841 sünnib kirjaniku isa Peeter Hansen.

1849 asutab lätlane Jānis Cimze Valgas õpetajate seminari.

1852 sünnib kirjaniku ema Ann Backhoff.

1858 hakkab kehtima talurahvaseadus, mis põhjustab Mahtra sõja, kuna talupojad ei taha enam teorenti maksta.

1861 puhkeb Ameerikas kodusõda. See toob eestlastele suurt kasu, sest lina hind maailmaturul kasvab tohutult. Linakasvatusest saadud raha kasutatakse selleks, et talud päriseks osta.

1861 leiab aset Albu veresaun. Järvamaa talupoeg Juhan Leinbergi (prohvet Maltsvet) jutluste mõjul müüvad paljud usuliselt ärganud talupojad maha oma varanduse ja siirduvad Lasnamäele valget laeva ootama. Laev peaks nad viima kaugele õnnemaale, kuid see jääb tulemata.Leinberg ärgitab Albu kandi talupoegi rändama Venemaale Krimmi. Kohalik mõisnik Lilienfeld laseb karistussalgal välja rännata soovijad armutult läbi peksta. Siiski rändab hulk talupoegi Krimmi ja Kaukaasiasse paremat elu otsima.

1862 ilmub F. R. Kreutzwaldi eepos „Kalevipoeg“.

1864 hakkab J. V. Jannsen välja andma ajalehte Eesti Postimees.

1868 kaotatakse teoorjus. Talupojad saavad talud päriseks osta. Eestit (eriti Põhja-Eestit) tabab näljahäda, mis on eesti rahva jaoks viimane.

1869 peetakse J. V. Jannseni organiseerimisel Tartus esimene Eesti laulupidu. Eeskuju saadakse Saksamaalt. Laulupeol esineb 800 lauljat.

1870 lavastab Lydia Koidula Vanemuise seltsis enda kirjutatud näidendi „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“. Seda sündmust peetakse eestikeelse teatri alguseks.

1872 asutatakse Eesti Kirjameeste Selts, mille ülesanne on eestikeelse kirjasõna (ilukirjanduse ja teaduse) arendamine. Selts kujuneb selleaegset haritlaskonda koondavaks organisatsiooniks.

1872 kolivad Peeter ja Ann Hansen Tammsaare-Põhja tallu, mille nad on ostnud Albu mõisnikult.

1876 ehitatakse Tapa–Tartu raudtee.

1878 asutab C. R. Jakobson ajalehe Sakala.

30.01.1878 sünnib Albu vallas Tammsaare-Põhja talus Anton Hansen.

1880 ilmub Eduard Bornhöhe ajalooline romaan „Tasuja“.

1881 tapavad Vene revolutsionäärid vabameelse tsaari Aleksander II. Troonile asub Aleksander III, kes ei soosi tsaaririigi eri rahvuste keelelist ja kuultuurilist arengut.

1884 moodustavad Tartus õppivad Eesti üliõpilased Eesti Üliõpilaste Seltsi. Nad valivad oma lipu värvideks sini-must-valge.

1885 valmib Saksamaal esimene bensiinimootori jõul liikuv auto.

1886 asub Anton Hansen õppima Sääsküla vallakoolis.

1888 asub Anton Hansen õppima Prümli (valla)koolis.

1888 avatakse Põltsamaal Eesti Aleksandrikool.

1887–1905 oli venestamise aeg. Koolid venestatakse, alates kolmandast klassist on õppekeel vene keel. Riigiametites asendatakse saksa ametnikud, kes oskasid pisut ka eesti keelt, venelastega. Tekib masendusmeeleolu. Rahvale tundub, et paremad ajad on möödas.

1892 asub Anton Hansen õppima Väike-Maarja kihelkonnakoolis.

1898–1902 õpib Anton Hansen Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis.

1894 asub Venemaa troonile viimane keiser Nikolai II.

1902 kasutab Anton Hansen esimest korda pseudonüümi Tammsaare.

1902 ilmub Eduard Vilde ajalooline romaan „Mahtra sõda“.

1905. aasta revolutsioon Eestis, Tallinnas toimuvad rahvarahutused, üle Eesti mõisate põletamine.

1903–1907 tegutseb Anton ajakirjanikuna Tallinnas.

1906–1921 ilmub John Galsworthy triloogia „Forsyte’ide saaga“.

1908 avatakse Tartus Eesti Rahva Muuseum.

1907–1911 õpib Anton Hansen Tartu Ülikoolis õigusteadust.

1912 ilmub Oskar Lutsu „Kevade“.

1912–1913 viibib Anton tiisikuse (tuberkuloosi) ravil Kaukaasias Punase Lageda alevis.

1913 valmib Tallinnas Estonia teatri hoone.

1914 algab esimene maailmasõda.

1914 tehakse Antonile Tartu Ülikooli kliinikus mao-operatsioon.

1914–1919 taastub Anton venna Jüri juures Koitjärvel.

1917 luuakse kirjandusrühmitus Siuru.

1917 ilmub Knut Hamsuni teos „Maa õnnistus“.

1918 sünnib Eesti Vabariik.

1919 kolib Anton Tallinnasse ja alustab kooselu Käthe Veltmaniga.

13.03.1920 abiellub Anton Käthe Veltmaniga.

1921 tehakse Eestis maareform, mõisate maa jagatakse talunikele.

1921 ilmub Anton Hansen Tammsaare näidend „Juudit“.

17.02.1921 sünnib Antoni ja Käthe tütar Riita.

1922 loodi Nõukogude Liit ja selle riigi esimeseks juhiks saab Jossif Stalin.

1922 ilmub Tammsaare romaan „Kõrboja peremees“.

1923 hakkab ilmuma ajakiri Looming.

1924 ilmub Thomas Manni teos „Võlumägi“.

1926 ilmub Anton Hansen Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ I osa.

17.11.1928 sünnib Antoni ja Käthe poeg Eerik.

1929 ilmub Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ II osa.

1929 ilmub Ernest Hemingway romaan „Jumalaga, relvad!“.

1930 algab üleilmne majanduskriis ehk suur depressioon.

1931 ilmub Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ III osa.

1932 ilmub Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ IV osa.

1933 ilmub Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ V osa.

1934 saab Saksamaa diktaatorlikuks riigijuhiks Adolf Hitler.

1934 ilmub Tammsaare romaan „Elu ja armastus“.

1935 ilmub Tammsaare romaan „Ma armastasin sakslast“.

30.08.1936 avatakse Albu vallamaja ees Tammsaare ausammas.

1936 ilmub Tammsaare näidend „Kuningal on külm“.

1937 ilmub John Steinbecki teos „Hiirtest ja inimestest“.

1937 ilmub Friedebert Tuglase romaan „Väike Illimar“.

1938 ilmub Karl Ristikivi romaan „Tuli ja raud“.

1939 ilmub Tammsaare romaan „Põrgupõhja uus vanapagan“.

1939 ilmub August Gailiti teos „Toomas Nipernaadi“.

1939 sõlmivad Saksamaa ja Nõukogude Liit Molotovi-Ribbentropi pakti, millega jaotatakse Ida-Euroopa mõjupiirkondadeks.

1939 algab Talvesõda, Venemaa ründab Soome Vabariiki.

01.03.1940 Anton Hansen Tammsaare sureb.

Uudiskiri

Avatud

Sügis-talvel 15. septembrist 14. maini
K-P kell 10-15
Kevad-suvel 15. maist 14. septembrini
T-P kell 11-18
Riigipühadel on muuseum suletud.

Piletihinnad

Täiskasvanule 4 €
Sooduspilet (õpilane, üliõpilane, pensionär)  3 €
Perepilet 8 €
Vaata täpsemat hinnakirja siit.

Kontakt

SA A.H. Tammsaare Muuseum Vargamäel
Vetepere küla Järva vald Järvamaa 73416 
+372 5340 0637 (Info)
+372 5340 3461 (Grupid)
muuseum[ät]vargamae.ee