“Hiinas ja Jaapanis pole inimest, kes ei teaks midagi libarebastest. See vaimolend on nende kultuuride lahutamatu osa sama kindlalt, kui haldjad on seda Euroopa kultuuris. Armastatud ja kardetud, kuri ja hea, võrgutav ja kättemaksuhimuline, armastav ja kaitsev, truu ja reeturlik, kiuslik ja õilis, eluaastaid tuhat ja üle selle. Kujumuutev vaimolend, kel võime ilmutada end meile jumalikult hurmava neiu, peenelt haritud õpetlase või tavalise metsarebase näol. Ta võib inimesest elumahlad välja imeda, heita ta surmasuhu ja minna siis uut ohvrit otsima. Võib aga saada ka ustavaks ja heaks vaimuks, kes kaitseb kurjade inimeste eest, pakub taevalikke rõõme ja vaimu tiivustavat vestlust. Taevarebasel on üheksa saba ja talle on kättesaadavad maailma sügavaimad saladused, mis peituvad meheliku ja naiseliku alge vaheldumises. Euroopas on libarebane siiski kaunis tundmatu nähtus ja kuulub enam haritud inimeste maailma. Teda ei tohi mingil juhul samastada meie libahundiga. Kuidas seda jumalikku olendit näevad, mõistavad ja tunnetavad inimesed väljaspool idamaist kultuuriruumi, milline tundub ta läänlase pilgu läbi nähtuna, seda püüabki meie näitus kajastada. Iga kunstnik näeb niigi kõiki maailma nähtusi veidi isemoodi, siin aga tuleb mängu ka kultuuride erinevus. Võib-olla vaataksid hiinlased ja jaapanlased neid pilte muigega, aga loodame, et see on heatahtlik muie.” – Viive Noor, kuraator.
